Perekondlikud raskused võtsid noorelt elurõõmu ja julguse

Esmakordselt puutus Tugila noorsootöötaja noormehega kokku mõned aastad varem, kui viimane osales ühe ürituse korraldustöös. Noormees oli tagasihoidlik ja vähese jutuga, kuid mingil hetkel muutus aktiivsemaks ja julgemaks, samuti oli teda rohkem väljas liikumas näha. Noorsootöötaja võttis temaga ühendust ja meenutas, et nad olid kunagi koos ühte üritust teinud. Noormeest üllatas väga, et teda mäletati.

Noormehe sõnul oli ta olnud kuni 13. eluaastani õnnelik ja elurõõmus noor, kellele meeldis suhelda, otsida ja kogeda uusi põnevaid seiklusi. Pärast vanemate lahkuminekut tuli tal aga kolida ema uue elukaaslase juurde ja vahetada kooli. Uues koolis kiusati teda ja sõpru ta ei leidnud, võõrasisa terroriseeris. Tal oli põhiharidus, kuid edasi õppida ei tahtnud.

Ta muutus kinnisemaks ega soovinud kellegagi suhelda.

Kodus oli ta kokku üheksa aastat, lohutust leidis arvutist peamiselt arvutimänge mängides ja sellega veidi raha teenides. Inimestega suhtles ainult arvuti teel.

Noormehe sõnul kardab ta taas haiget saada ja ei usalda kedagi. Tekkinud on ärevushäired ja tal on paaniline hirm olla võõraste inimestega koos ühes ruumis.

Hea on see, et noormees soovib ise oma olukorda muuta. Esimene samm sel teel oli taas ühe ürituse ettevalmistus. Vahepeal suhtles noorsootöötaja noormehega võimalikult palju, püstitati nn pisikesi eesmärke, seejärel kutsuti töötukassa esindaja rääkima pakutavatest võimalustest. Noormees otsustas minna TK karjäärinõustaja juurde ja kohe ennast ka töötuna arvele võtta, seejärel avanes võimalus kasutada psühholoogi teenust.

Väikesed edusammud on nüüdseks saavutatud, noormees käib noortekeskuse väljasõitudel ja on alati abiks ürituste ettevalmistamisel, osaleb Tugila poolt korraldatud väikese grupi tegevustes.